Nädal tagasi juhtus mul ka Carmeniga õnnetus. Esimene puur, mis me ehitasime oli halvasti planeeritud ja jänes suutis end seal vigastada. Ehmatus oli muidugi suur. Käisin kahel korral loomakliinikus. Esimesel päeval arsti ennast kohal ei olnud ja nii saigi teda ka teisel päeval näitamas käidud. Ta oli endal lahti tõmmanud päris suure tüki nahka, lihahaava õnneks polnud. Nähtavasti oli ta päris palju ka ise pärast lakkumise käigus tükikesi ära nakitsenud. Nii saigi teda õmmeldud. Kuna nad on rahumeelsed loomad, sai asi aetud ilma narkoosita. Vahepeal küll natuke kaklesime aga ei midagi hullu. Esimesel päeval koju tulles oli ta pidevalt haava kallal tehes sellega endale pigem halba kui head. Tõmbas mõne niidigi lahti. Teisel päeval sai talle krae pandud.
Selline ta vaeseke mul siis nüüd välja näeb:
Nüüd ma siis tohterdan teda igapäevaselt. Terves majas hõljub ravimtaimede lõhn, mida ma talle rohuna peale piserdan. Lisaks on igapäevaselt ette nähtud ka süstid. Üldiselt tundub asi paranevat. Tema söögiisule see kuidagi mõjunud pole. Jootmas käin teda pidevalt, kuna oma ilusa kraega ei onnestust tal see ise kuidagi.
Sinna puuri ma teda enam tagasi panna ei julge, see läheb lammutamisele. Toas päris vabalt teda hoida ei saa, seetõttu paningi kokku ühe vana võrevoodi, millest sai tema pesa. On teine juba päris hästi harjunud kisa, trampimise ja lärmiga, mis meil pidevalt valitseb:)
Täna on Carmen avastanud, et oma hambaid saab voodi peal päris hästi teritada. Pean selle tarbeks midagi välja mõtlema. Oma kraega on tal ka muidugi hädasin. üritades ennast pesta, tõstab ta jala aga samas lakub kraed:) Täitsa naljakas vaatepilt. Sama on ka enda kratsimisega.
Olen jällegi ühe kogemuse võrra rikkam aga ausaltöeldes selliseid kogemusi rohkem ei soovi!
