Natuke üle kuu tagasi sai emase angoora puur sahvrisse viidud ja küülik ära paaritatud. Möödunud nädalavahetusel läks siis asjaks. Pesa ehitamise proove oli juba pikalt tehtud aga siiski osutus meie esmakordne mamma totuks. Ei tahtnud teda segada, sest polnud aimu kuidas ta sellele reageerib aga kui ükskord piiluma läksin, oli juba hilja. oli teine oma pojad mööda puuri laiali jätnud ja need juba külma saanud. Ruumis küll vähemalt 15kraadi sooja aga puuril võrkpõhi. Ei jäänud muud üle kui pojad eemaldada. Selle käigus aga selgu, et ka pesasse oli kedagi pandud. Sinna esialgu näppe ei pistnud, sest kuhi ilusti liikus. Hiljem kontrollima minnes oli sealgi vaikseks jäänud ja mul ei andnud süda rahu ja kontrollisin. Seal ainult üksainuke ja see ka juba täiesti külm. Haarasin kähku rätiku, soojendasin ülesse, toppisin villa sisse ja hakkasin poega soojendama. Mõne minuti möödudes hakkas ikka elumärke andma, pistsin teise siis põue ja soojendasin niikaua, kuni temperatuur normaalseks muutus. Kuna ta ainus ellujäänu, siis pesas ta üksi sooja hoida ei suuda, nii saigi pesa alla sokutatud soendusmatt kõige madalamale temperatuurile. Sellega siis korras. Järgmise päeva õhtuks oli selge, et mamma poega ei sööda, sest pesa täiesti puutumatu ja poeg välja võttes nagu "silguniisk" ning otsis aktiivselt ringi roomates süüa. Sai siis ema pikali pandud ja sundtoitmist tehtud. Lausa silmnähtavalt pisike paisus. Järgmise hommiku kontrolli käigus nägi pisike ka paras pall välja ja mamma oli intstinktid lõpuks välja löönud. Nüüd käidi ikka pesa kontrollimas ja vahel sinna selline kuhi peale ehitatud. Teinekord tuuseldab ka heinad mööda puuri laiali, siis ma jälle käin neid seal sättimas. Olen endale juba mitu korda lubanud, et enam ei sekku aga ikka läheb süda härdaks. Ega ma tea, kas see õigegi on, võib-olla teen endale karuteene.
Üks õhtu aga ajas mees mu üles, et kuule, tule vaata. Ta oli poja kisa peale kohale jooksnud, mamma istus pesa peal ja poeg karjus. Meest vaatama ei lasknud, urises. Ju ta teda toitma läks. Eks ta lihtsalt natuke kohmakas ja meie hirmul suured silmad.
Nii me siis ootame ja vaatame, kas jääb pisike meiega. Järgmisel korral oleme ehk mammaga mõlemad natukene targemad ja läheb juba paremini.
