Pügamine

Nii, täna siis sain oma esimesed ristsed. Aega võttis see mul natuke üle kahe tunni. Vahepeal sai lühike paus ka peetud. Seljapealt oli muidugi kõige lihtsam pügada, kõhualune oli aga suurem probleem ja võttis kauem aega. Vahepeal palusin vanema lapsegi appi, kuna Dingo ei tahtnud mitte sugugi selili püsida. Hea vähemalt, et ma tal küüned enne ära lõikasin:) Sõjahaavu saime muidugi mõlemad aga õnneks ei midagi hullu. Korra löödi hambatki mulle kätte, rohkem ma neid talle ninaette ei jätnud:)
Selline ta siis enne:

ja selline nüüd:

Näeb teine üsna ketsakas välja. Hommikul veel imestasin, kuidas ta läbi lapse turvavõre  teise tuppa lipsas aga tegelikult ta ongi nii väike, lihtsalt seljas olev vill jätab temast suure mulje.
Lõikuse käigus tuli ka üks armas must laiguke seljapealt välja.
Kääridega ümberkäimist tuleb muidugi palju harjutada. Lõikus on suhteliselt ebaühtlane ja aeglane. Loodetavasti läheb järgmisel korral juba kiiremini ning paremini.
Villakogust ma veel kaalunud pole aga mõnusalt pehme on teine küll. Usun, et suutsin enam-vähem esimese sordi villa teisest eraldada ka aga eks kogemused ja teadlikkus tulevad ajapikku.
Need siis minu villakastid:

On teistel lausa silmaga nähtav värvuse erinevus. Lisaks muidugi pikkuse ja kvaliteedi vahe. Esimese kastis olevat peaks saama kedrata(eks nüüd pean seda õppima hakkama). Teises olev vill sobib viltimiseks.

Põhiline on aga see, et ma sain hakkama!!!

Uus pesa

Esimene puur sai Dingole kokku väänatud puhtalt traadist. Tuppa see esialgu sobis, kuid pikemas plaanis ei olnud otstarbekas. Nii saigi nädalavahetusel talle uus ehitatud.

Eesmärgiks oli, et puuri oleks lihtne puhastada, tal oleks seal piisavalt ruumi, heina jaoks söötmisvahe, et ta ei saaks seda endale niipalju alla tõmmata ja aeroobikatundideks riiul Dingole:) Tulevikule mõeldes sai kohe kaks tükki korraga tehtud.
Sellegipoolest on veel sellel puudujääke, mida peab hilisemate ehituste korral korrigeerima. Puuriuks peaks asetsema esiosas, mis hetkel on küljepeal, all olema puhastatav sahtel ja söötmisvahe heina jaoks natukene kitsam. Materjali osas oleks vaja ka natukene teistsuguseid valikuid teha. See sai põhimõtteliselt prussijääkidest kokku löödud, muidu nii suurt materjali poleks vaja kasutadagi. Aga muidu tundub päris hea algajate kohta.

Dingo muidugi pelgas algul seda võrgupeal käimist ja kui riiuli avastas, siis ülejäänud õhtuks ta sellele istuma jäigi. Mulle avaldati arvamust selle kohta, et kas mina ise näiteks julgeksin Tallinna Teletornis põrandaaknale astuda. Võtab mõtlema....:)
 Hommikul söötma minnes tõstsin teise alla ja peale seda juba kapsab edasi tagasi ning tunneb end koduselt. Paistab, et sai oma kõrgusekartusest üle.

Elust-olust

   Nüüdseks on Dingo meie juures olnud juba üle paari nädala. Olude sunnil olen pidanud teda harjutama uue söödaga. Kuna ma esialgu olen võimeline endale ainult paar jänest võtma, siis neile harjumuspärast sööta pole mõtet mul neile osta, kuna see lihtsalt aeguks mul käes. Nii ma olengi siis talle loomapoest süüa ostnud. See pole küll talle päris õige ja on kallis aga midagi pole teha. Poes tekitas aga muidugi segadust see, et teenendaja polnud enne sellisest elukast midagi kuulnud. Küll ta pakkus välja, et kas tegemist on kääbusjänese või lihajänesega. Tegelikult mitte kumbakagi. Nimelt sellisele villaloomale neil spetsiaalselt toitu pakkuda polegi. Mina valisin sööda kiudainesisalduse rohkuse järgi välja ja selle puudujääva osa saan muid asju lisades.
   Dingo arvamus uuest söögist on muidugi päris hea. Esialgu lisasin vaid mõned terad uuemat, päev-päevalt kogust suurendades. Loomulikult sobrati kõigepealt see välja ja hiljem kui muud üle ei jäänud söödi ka ülejäänu ära. Kauss viimaste kaerateradega keerati aga alati hommikupoole ööd kummuli. Neid enam ei tahetud. Kuna ta on mul veel toas, siis esimesel korral ehmatasin selle jubeda kolina peale ülesse. Ta nimel nügib oma kaussi ninaga ja kui muidu ei saa, siis võtab hammastega kinni ja raputab aga kuna kauss on puuri küljes kinni ja see tal hästi ei taha õnnestuda, on kolin hirmus:). Sedasama armastab ta teha ka joogitopsiga. Huvitav, kas see on mulle märguanne, et tahaks uut?
   Lähiajal peaks talle ka välipuuri valmis ehitama. Praegu toas olev puur on kokku väänatud puhtalt võrgust ja seda nagu õue lihtsalt viia ei tahaks. Õue, aida seinapeale, kinnitamiseks aga ta liialt nõrk ja nii mõtlengi ehitada veel ühe puuri. Talvekorteriga läheb natsa kauem aega. Muidu pole mul midagi selle vastu, kui ta toas edasi oleks, aga hetkel tema käsutuses olevas ruumis oleks vaja remonti tegema hakata ja vaevalt talle siis seal enam meeldiks.
   See kuu peaks talle tulema ka lumivalge seltsiline. Siis pole tal enam igav. Loodetavasti õnnestub mul ka järgmine aasta mõni pesakond saada. Praegu on emane selleks veel liialt noor.
   Igatahes olen hetkel rahul oma valikuga. Need jänesed on ühed igavesti vahvad karvakerad. Lausa stressi maandav on temaga tegelemine. Ta on lihtsalt nii pehme ja mõnus:). Ei tea, kas ma siis ka nii enam mõtlen, kui farm suurenema hakkab aga noh, eks elu näitab. Millegagi peab ju inimene tegelema.