Elust-olust

   Nüüdseks on Dingo meie juures olnud juba üle paari nädala. Olude sunnil olen pidanud teda harjutama uue söödaga. Kuna ma esialgu olen võimeline endale ainult paar jänest võtma, siis neile harjumuspärast sööta pole mõtet mul neile osta, kuna see lihtsalt aeguks mul käes. Nii ma olengi siis talle loomapoest süüa ostnud. See pole küll talle päris õige ja on kallis aga midagi pole teha. Poes tekitas aga muidugi segadust see, et teenendaja polnud enne sellisest elukast midagi kuulnud. Küll ta pakkus välja, et kas tegemist on kääbusjänese või lihajänesega. Tegelikult mitte kumbakagi. Nimelt sellisele villaloomale neil spetsiaalselt toitu pakkuda polegi. Mina valisin sööda kiudainesisalduse rohkuse järgi välja ja selle puudujääva osa saan muid asju lisades.
   Dingo arvamus uuest söögist on muidugi päris hea. Esialgu lisasin vaid mõned terad uuemat, päev-päevalt kogust suurendades. Loomulikult sobrati kõigepealt see välja ja hiljem kui muud üle ei jäänud söödi ka ülejäänu ära. Kauss viimaste kaerateradega keerati aga alati hommikupoole ööd kummuli. Neid enam ei tahetud. Kuna ta on mul veel toas, siis esimesel korral ehmatasin selle jubeda kolina peale ülesse. Ta nimel nügib oma kaussi ninaga ja kui muidu ei saa, siis võtab hammastega kinni ja raputab aga kuna kauss on puuri küljes kinni ja see tal hästi ei taha õnnestuda, on kolin hirmus:). Sedasama armastab ta teha ka joogitopsiga. Huvitav, kas see on mulle märguanne, et tahaks uut?
   Lähiajal peaks talle ka välipuuri valmis ehitama. Praegu toas olev puur on kokku väänatud puhtalt võrgust ja seda nagu õue lihtsalt viia ei tahaks. Õue, aida seinapeale, kinnitamiseks aga ta liialt nõrk ja nii mõtlengi ehitada veel ühe puuri. Talvekorteriga läheb natsa kauem aega. Muidu pole mul midagi selle vastu, kui ta toas edasi oleks, aga hetkel tema käsutuses olevas ruumis oleks vaja remonti tegema hakata ja vaevalt talle siis seal enam meeldiks.
   See kuu peaks talle tulema ka lumivalge seltsiline. Siis pole tal enam igav. Loodetavasti õnnestub mul ka järgmine aasta mõni pesakond saada. Praegu on emane selleks veel liialt noor.
   Igatahes olen hetkel rahul oma valikuga. Need jänesed on ühed igavesti vahvad karvakerad. Lausa stressi maandav on temaga tegelemine. Ta on lihtsalt nii pehme ja mõnus:). Ei tea, kas ma siis ka nii enam mõtlen, kui farm suurenema hakkab aga noh, eks elu näitab. Millegagi peab ju inimene tegelema.