Uued elanikud.

   Nüüd jõudis kätte aeg, mil pidin järgi minema valgele emasele karvapallile:) Algselt oli plaanis võtta üks, kellele oli ka puur juba valmis ehitatud aga mis te arvate, mitmega ma tagasi tulin:)?

Zara



Carmen

   Jõudsin teepeal kahtlema hakata ja nii jõudiski mulle koju ühe asemel hoopiski kaks angoorat:))
Carmenile sai toas olev puur natukene ümber ehitatud ja õue viidud. Zarale oli juba koht Dingo kõrval valmis.
   Dingo oli alates uute kaaslaste saabumisest nagu duracelli jänes. Tegi kiiremaid ringe puuris ja kalpsas muudki riiulile ning sealt alla. Naljakas oli teist vaadata. Tüdrukud aga ei näidanud vähimatki huvi tema vastu välja.
Nüüd ma siis istun aeg-ajalt õues ja jälgin nende tegemisi. Mees naerab mind, et nagu kinos oleks. Küsis korra, et kus pult on, vahetaks vahepeal kanalit ka:)))))
   Esimesel päeval nad eriti söögist huvitatud polnud, nüüd hakkab asi juba paranema. Hommikul, kui mind tulemas näevad, ajavad ennast puurinajale püsti. Enam ei jookse minu eest puuri nurka kössutama ka. Mees ükspäev pakkus käest võilillelehte Zarale. Too haaras selle käppade ja hammastega järsul enda kätte ja kukkus urisedes sööma. Ei tasu ikka igaühel näppima minna:)
   Praegu olen igatahes tehtud otsusega rahul.

Heinategu.

   Sellel aastal tuli siis ka heinategu ette võtta. Algselt oli plaanis vanarahvakombel, ikka vikatiga väke nurk põllult maha niita. Õnneks jõudsin ära oodata, kui naaberpõldudele niiduk tuli ja paari õlle eest oli ta nõus kogu meie põllul heina maha tõmbama. Seekord läks siis lihtsalt. Paar päeva näitas ka ilusat ilma aga laupäeva õhtul sai mu hein korralikult läbi pestud äiksevihma poolt:( Nii ma siis aga muudkui käisin ja kaarutasin rehaga, et ta võimalikult kiirelt ära kuivaks, sest ilmateade ei olnud üldse minu poolt. Eile oli aga ideaalne heinailm. Hommikul vara käisin tegin veel ühe ringi rehaga ja õhtupoole sai juba vajaminev kogus lakka tassitud. Tegelikult rohkemgi. Kuna meil ühtegi agrekaati pole, millega vedada ja aiakäruga tundus ka suht mõtetu seda asja ajada, siis sai võetud üks vana, suur voodikate. Selle laotasime põllul laiali, ladusime hunniku peale, nurkadest kinni ja selga. Põld mul kohe õue kõrval, nii et pikka maad tassida polnud ja kohe lakka. Läks üsna libedalt:)
   Mees heietab mõtet, et tema tahaks lihajäneseid ka võtta. Ma olen küll öelnud, et siis hakkab ka päris suur vastutus tema õlule langema, sest peale söötmise ja kasimise pole ma nõus rohkem nendega tegelema, aga see ei paista teda heidutavat. Minule nimelt on looma kasvatamine liha eesmärgil natuke vastumeelne. Eks loomulikult harjub inimene kõigega aga eks näis, mis tulevik toob. Igatahes tagavara on heina näol olemas. Loomulikult jäi põllule päris palju maha ka aga mul endale pole rohkem mõtet tuua aga samas natukene kahju vedelema jätta. Varsti peaks kõrvalpõldudele rullija tulema ja ei teagi, kas peaks minema kauplema, et rulliks meil ka kokku. Endale ma seda ei tahaks sellegipoolest. Vaevalt , et keegi ühe rulli ostmisest ka huvitatud oleks, sest ei usu, et sealt rohkemat tuleks. Minu silm võib muidugi ka petlik olla.
   Igatahes olen rahul, et minul selleks aastaks hein olemas ja üldkokkuvõttes tuli teine päris hea:)

Uuele ruumi tehes.

Sai tehtud siis üks kõva tööpäev. Kuna käes on heinateo aeg, siis oli vaja lakapealne kõigepealt vanast sodist tühjaks teha. Ei mäletagi, mis ajast see juba seal olnud. Esialgu tundus, et polegi teist seal eriti palju ja ah, et ma viskan siva tühjaks aga lõpptulemusena kulus mul selleks pool päeva:).

Lastel oli muidugi lõbu laialt. Nemad trallisid nii kuis jaksasid hunniku otsas. Hein ise aga oli tõeliselt jube, seda ei julgeks ühelegi loomale ninaette pista.

Õhtupoole, koos abiväega, sai see ka õuepealt ära tassitud. Üksinda aiakäruga oleks vist teda nädal aega vedanud. Selline lootusetu tunne tekkis aga nüüd õnneks plats puhas:)

Täna siis passin ja ootan, mis see ilm teeb. Kas peab niipalju, et niiduk meiegi põllulapile jõuaks, või mitte. Kõrs on õnneks veel roheline ja ilus aga mitte kauaks. Hakkab vägisi asi hiljapeale jääma.