Kolimine.

Lõpuks oleme jõudnud enne talve tulekut sinnamaani, et saan oma angoorad siseruumidesse kolida. Selle tarbeks sai meisterdatud ka neile uued puurid. Panin paika oma soovid, et edaspidi oleks võimalikult lihtne nendega toimetada. Materjalikulu on endiselt üsna suur ja nende meisterdamine jube aeganõudev aga üldiselt võin ma tulemusega rahule jääda. Siin kaks näidist:

 

.

Põhi on peenest võrgust ja hiljem, kui neil oma wc nurgad välja kujunenud, saab lisalaua panna, et neil mugavam oleks. Alla on meisterdatud väljakäiv sahtel, mis on lihtsasti tühjendatav ja pestav. Usteks kasutasime ära vanad järelejäänud kapiuksed. Puurid omavahel ühendasime lauaga, mis ühtlasi hoiab üleval söötmisvahes olevat heina. Samas on ta lihtsasti äravõetav, kui peaks olema vajadus puure transportita teise kohta. Tänu sahtlile saan ka nüüd puure üksteise peale paigutada ruumi kokkuhoiu mõttes. Pole ohtu et keegi kellelegi pähe laseks:P
 Lisaks sai iga jänes oma personaalse söögilaua:)

 

Nii et luksus missugune:)))
Söögilauale pean muidugi lisaks panema veel ühe klotsi, mis hoiaks kausse kinni aga samas oleks minu jaoks hõlpsasti avatav. Jänksid kipuvad neid mööda puuri laiali loopima ja nii läheb osa sööta ka raisku.

Igatahes näeb minu meelest päris hea välja. Aga jään teie, kallid lugejad, arvamusi, kommentaare ja ettepanekuid ootama.

Ketramine.

Olen juba tükk aega saanud kätt proovinud ketramisega. Angooravillaga ma esialgu ei alusta. Ostsin selle tarbeks Airi käest kraasitud lambavilla, et sellega harjutada. Algus oli ikka jube raske tulema. Ikka ja jälle kippus vill näppude vahelt minema või lõi liiga paljude keerdude tõttu katki. Päevake võttis aega, kuni vill ilusti jooksma hakkas. Seda küll väga ebaühtlase paksusega. Sai jälle vähemalt poolijagu ära kedratud. Viimaseks probleemiks olid siiski veel see, et keerde tuli liiga palju sisse ja poolil olid lausa lõngakrussid. Lahti enam neid harutada ei saanud ja peale korrutamist jäi lõng väga kange ja kare. Tulemusega ei saanud endiselt rahule jääda. Loomulikult pikendavad minu õpiperioodi ka väiksed põngerjad, kes pidevalt tähelepanu endale nõuavad:P
Igatahes nüüd olen jõudnud sellisele tasemele, et oskan õiget tempot tallamisel hoida ja enam-vähem ühtlase lõnga poolile saada:

Eks ta harjutamist tahab kindlasti veel ja enne ma vist angooravilla kätte ei võtagi kui sellega asi selge ja mina tulemusega rahule jään.
Lisaks muretsesesin veel endale ühe agrekaadi. Nimelt lõngapoolija:

Näeb välja nagu väike laste õmblusmasin:)
Aga muidu hea lihtne viis voki pool tühjaks vändata ja koheselt keraks. Hiljem on ka hea sellisest kerast lõnga korrutada. Eks edaspidi pean ikka oma majapidamisest hasplid ka üles otsima. Tean, et lammutamise käigus tulid nad pööningult välja ja ehk annab veel neid päästa ning korda teha.

Loodetavasti teeb harjutamine ikka meistriks ja suudan minagi ükskord kvaliteetset lõnga teha:)))

Vokk.

Nii, üritan nüüd ennast lõpuks käsile võtta ja vahelejäänud postitused ka ära teha:) Juba üsna tükk aega tagasi õnnestus mul tänu ühele lahkele naabriprouale endale vokk saada. Tuli nii kogematta jutuks, et tal neid lausa mitu tükki ja nii ma siis kauplesingi ühe endale. Kohale jõudis ta vahetult enne kuke järele sõitu ja sain koheselt voki kaasa haarates asjatundlikumal inimesel üle kontrollida, kas temast üldse asja saab. Olgugi, et igati niiskusest kinni paisunud ja räämas välimusega, sai selgeks, et täiesti töökorras. Välja nägi siis algselt selline:

 

 

Mõned tunnid küürimist hiljem ja peale õrna lakikihi kandmist oli juba väljanägemine hoopis teine.

Vokiratas küll viskab ja natukene see häirib aga pole hullu. Tallalaud sai ka naharibade ja kruvidega uuesti kinnitatud.
Nii et ei tasu ikka kõike vana minema visata. Mõni asi võib päris väärtuslikuks ja vajalikuks osutuda.

Kuna mulle kindlalt öeldi, et sellega saab kedrata, siis ei jäänud mul muud üle kui proovida ja harjutada. Pikemalt sellest mõnes järgmises postituses.