Pesakonnad.

Ühel hommikul söötma minnes avastasin puuri paksul karvu täis olevat. Poeginud oli mu hõbeküülikust mamma, kelle me eelmise aasta näituselt kaasa tõime. Esialgu ma pesa näppima ei hakanud aga nüüdseks on pojad üle loetud. Tervelt seitse süsimusta punnkõhtu:). Mamma küll esmakordne poegija aga pesa on ilusti pesakasti tehtudj a väga hästi vooderdatud. Pilte neist pole saanud aga pesakast ise, mille õues poegijatele mees meisterdas näeb välja selline:

Kastil on topeltpõhi, mille vahele soojustuseks peno pandud.

Peale lõunat poegis ka angooramamma. Hommikul oli tal korra kõhu lahti võtnud ja krigistas teine hambaid. Aga kui karvatuustakaid lendama hakkas oli asi selge. Millegipärast ei ehitanud seegi kord ta korralikku pesa. Pojad küll pesi puhtaks ja pani ühte hunnikusse aga lagedale kohale. Seekord sekkusin kohe, tegin ise pesa ja pistsin pojad sisse. Mamma käis see aeg väiksel jalatuskäigul. Tagasi tulles läks kohe pesale ja jäi sinna mõneks ajaks. Nähtavasti söötma. Nüüd mamma ise vist otsustanud dieedile jääda, sest jõusöödast eriliselt ei hooli, põhiliselt läheb hein ja loomulikult kui midagi head-paremat pakutakse, läheb seegi väga hästi peale. Kuna pesa oli sutsukene pealt lahti, siis sain ka klõpsu teha:

Pesakonnas 11 poega, üks oli veel aga see imetilluke, kes nähtavasti alaarenenud. Põhiliselt seekord siis mustad, paar tundusid kuidagi kahtlast värvi ja üksainus valge. Loodetavasti on küülikumamma seekord natukene targem ja meil läheb õnneks:)