Küülikutest.

Vahepeal on ka uusi küülikuid juurde tulnud. Vaikselt planeerin ja mõtlen, kellest põhikarja loomad saavad. Uue tõuna on minu majapidamisse jõudnud kaliforniad ja siin mamma oma pesakonnaga. Enne istusid ilusti riiulil reas aga kui fotokaga kohale jõudsin, pöörati mulle tagumikud ette. Praegu nad umbes kuu vanad.

Teisest pesakonnast ristanditest jäi kahjuks järgi vaid kaks. Ei tea, kas mamma oli oskamatu või häiris teda miski. Igatahes on plaan temaga veel proovi teha.

Hõbeküülikumamma on aga juba mitmenda pesakonna nahka lasknud minna ja ega temaga muud vist peale polegi hakata kui jõulupraeks. Temale on asendaja ka juba leitud :).
Kevadel siis plaan uuesti paaritama hakata, Praegu enam ei viitsi nendega jamada. Uusi puure sai ka juurde ostetud, sest jõudsin järeldusele, et ise ei tasu see töö ja vaev ära. Rahaline võit ei olnud eriti suur.

Tekid.

Talved on üsna külmad, eriti veel meie majas, kuna see alles ehitusjärgus, siis said kõik meie pere liikmed endale lambavillased tekid. Esimene on proffide poolt õmmeldud.

Järgmised kolm juba ämmaga koostöös. Tema õmbles ja mina viimistlesin:)

Enda tekki ei hakka näitama, kuna sellel veel lõppviimistlus tegemata.

Lisaks said kõik endale uued lambavillase täidisega padjad ja veel mõned lisakski.

Koeravillane lõng.

Talv hakkab tulema ja tundub, et minagi hakkan talveunne jääma. Kuidagi jube väsimus on peale tekkinud. Vahepeal on aga nii palju tegemisi olnud aga mitte pole neist jõudnud kirjutada.
Loomulikult on alanud koeravillase lõnga hooaeg ja olen minagi selle ketramist mõnda aega praktiseerinud. Pole lihtsalt kõigest pilte jõudnud teha aga siin siis mõned :)

Koosneb 60% koeravillast ja 40 % lambavillast. Pildil kokku 500g. See lõng on saanud juba endale omaniku.
Teise ma hiljuti lõpetasin:

Siin juba koeravilla sisaldus 80% ja lambavilla 20%. Kokku lõnga 1kg. See tuli mõnusalt karvane aga mida suurem koeravilla sisaldus on seda raskem tundub mulle selle ketramine. Mõlemad lõngad tehtud malamuudi villast.
Muidu on ketramine igati mõnus ja rahustav tegevus. Ainult käsitsi kraasimine on jube aeganõudev. Pealegi hakkab see töö mul kätele. Küünarnukid pani valutama. Ootan juba, millal mehel on aega minu trummelkraasi ehitamisega aega tegeleda. Kõige parem oleks, kui saaks kuskilt täpsed joonised aga ega neid pole ju kuskilt niisama võtta :(. Eks pean kannatlik olema.

Inkubaator ja tibud.

Lõpuks sai siis ka see agregaat ära soetatud ja huvipärast veel see aasta töölegi pandud. Sisse läksid suuremalt jaolt minu enda farmikanade munad ja siis mõned värvilised ristandite omad ning mõned pärlkanad, mis külapealt sain.

Ja holimata sellest, et mitmel korral unustasin inkubaatori lahti lausa mitmeks tunniks mune jahutades, oli kooruvusprotsent päris hea. Kokku tuli 46 tibu, kellest 5 on pärlkanade omad. Nii et kui kellelgi veel see aasta tibusoovi, siis minult saab :)

Enne masina saamist hakkasid ka mu looduslikud inkud tööle. Nimelt läks kaks farmikana hauduma pooleteisenädalase vahega ja kummaltki sain 5 tibu. Siis siis üks kanamammi asjatamas:)

Hiljem sai tibud ühe mamma alla sokutatud. Kahjuks aga käis ühel öösel mul röövel ja viis kanaema poolte tibudega minema. Teised on aga juba üsna suureks kasvanud ja üks on kohe kindlasti kukk. Pealegi päris ilus teine.

Nüüd siis vaja kanalas väikseid laiendusi teha.

Kevadel ostetud noored on juba vanadega ühises aedikus ja tundub, et suuremad kismad selleks korraks lõppenud. Eks sügisel tuleb kuked välja sorteerida ja supiks teha.

Veel üks küülik:)

Kus on, sinna tuleb ikka juurde. Hiljuti saabus meile veel üks küülik. Pererahvas tahtis ta ära anda ja minul polnud südant keelduda. Nüüd ta siis ongi meil lastele lemmikuks. On teine mingi päss, arvatavasti kääbus päss aga lihtsalt suurem oma tõu kohta. Muidu julge ja sõbralik. Otsib lausa seltskonda. Ja minu meelest hästi ilusa värvusega ja mõnusalt pehme.

Nii see haigus siis aina süveneb ja neid loomakesi juurde tuleb:))))

Elu kanalas.

Mina kohe üldse ei jõua kirjutamiseni. Peale kevade tulekut kipuvad tööd üle pea kasvama ja loomulikult oskan ma seda endale juurde tekitada. Mõni nädal tagasi jõudsin minu perre 20 segaverelist kanatibu. Igavesti vahvad tegelased. Praegu elavad veel toas aga kuna hais hakkas vaikselt lämmatama ja ilmad on soojaks läinud, siis nüüd käivad nad päeval väljas päikesevanne võtmas.

Söödatopsi ma neile osta ei raatsinud, nii sai see ise meisterdatud. Paarist puuklotsist ja vanast külmkapirestist:) Üritasin ka kasutada vana head tagurbidi keeratud purki alustassi peal meetodit aga ei jõudnud seda nii tihti kergitamas käija, kui nemad vett tahtsid, nii ostsin ikkagist Kiti söödatoast spetsiaalse jooginõu, mis teeb elu ikka tunduvalt lihtsamaks.
Nüüd liiguvad juba endal vaikselt mõtted inkubaatori soetamise poole. Muretseks esialgu mingi kõige lihtsama variandi ja õpiks seda asja. Siis vaataks, mis edasi saab:)
Vanad kanad on ka usinasti munele hakanud, 20 kanalt ikka 16-19 muna päevas tuleb ära. Nii olen saanud osa äragi müüa. Pere on küll suur aga nii palju me ära siiski süüa ei jõua.

10 päevased numsikud:)

Tänaseks siis nii vanad juba ja sai ette võetud pesade puhastamine. Viskasin villa välja ja panin uue heina Nad juba nii kihvtid tegelased.

Hõbeküülikute poegadest mul eriti pilte ega videot teha ei õnnestunud, sest need ei seisaks vist pudelis ka paigal. Mul oli kaasa võetud pesukass, mille sisse panin rätiku, et saaksin nad niikauaks sinna tõsta kui pesa puhastan aga selle ajaga, kui võtsin teist poega pesast oli esimene juba jalga lasknud. Ajasin teist siis mööda lauda taga. Pidin nad siis pealt ka rätikuga katma, et nad minema ei paneks ja nii jäidki võtted tegemata.
Tegin ka avastuse, et kolmel hõbeküüliku pojal oli üks kõrv puudu. Pole enne sellisest asjast kuulnud. Arvatavasti oli küülikumamma ise liialt agar ja hoolitsev:(

Paberikorv.

Mul on Facebookis lisatud lemmikute hulka mitmed käsitöölehed, kust ma huvitavaid ideid ammutan. Seal nägingi üht wc-paberikorvi, mis oli vitstest punutud. Mina sellist tööd ei oska ja otsustasin endale käebäraste vahenditega midagi sarnast valmis meisterdada. Minu algseteks töövahenditeks olid pabernöör, niit ja heegelnõel:

Hakkasin siis ringiratast heegeldama, kuni põhja suurus paras. Selleks, et nüüd servasid teha tõmbasin silmade arvu vähemaks. Edasi heegeldasin, kuni olin paraja kõrguse saavutanud. Siis jagasin korvi ümbermõõdu kaheks ja hakkasin ühele poole sanga heegeldama, samas iga reaga keerasin ühe sammu võrra varem tagasi. Lõpetuseks tegin väiksese aasa. Ja niimoodi teine pool ka.
See valmis, otsisin parajad ämbrid ja tõmbasin ta selle peale õigesse vormi ning õlitasin väljaspoolt.

Peale selle kuivamist kandsin peale lakikihi, et see fikseeriks korvi kuju, muudaks ta tugevaks ja veekindlaks.

Kuivatasin soojamüüri ääres ja panin sees olevasse ämbrisse lisaraskused, et ta ikka õigesse vormi vajuks. Hiljem kandsin õli ja laki ja seespoole.

Mees vestis paraja pulga, mille ma ära õlitasin ja valmis ta saigi:)

Angoorapojad.

Käisin täna puuri puhastamas ja tegin ühtlasi poegade kontrolli ka. Kõik olid ilusad punnkõhud. Üle lugeda uuesti mul ei õnnestunud neid, kuna nad nii käbedad liikuma. Siin ka siis üks pilt imetlemiseks:)

Ja siin üks video neist, mille kvaliteet ei kannata küll üldse kriitikad, kuna tehtud fotokaga aga annab aimu, mis elu pesas koguaeg käib:)

Nii et, filmikriitikud - ärge vaadake!!!

Sokid.

Haigena võtsin kätte ja kudusin endale sokid. Kasutasin angooravillast ja lambavillast lõnga pooleks. Asja juures on ainult üks puudus - ma pole raatsinud neid jalga panna:)  Aga mõnusalt pehmed ja soojad on nad küll.

Pesakonnad.

Ühel hommikul söötma minnes avastasin puuri paksul karvu täis olevat. Poeginud oli mu hõbeküülikust mamma, kelle me eelmise aasta näituselt kaasa tõime. Esialgu ma pesa näppima ei hakanud aga nüüdseks on pojad üle loetud. Tervelt seitse süsimusta punnkõhtu:). Mamma küll esmakordne poegija aga pesa on ilusti pesakasti tehtudj a väga hästi vooderdatud. Pilte neist pole saanud aga pesakast ise, mille õues poegijatele mees meisterdas näeb välja selline:

Kastil on topeltpõhi, mille vahele soojustuseks peno pandud.

Peale lõunat poegis ka angooramamma. Hommikul oli tal korra kõhu lahti võtnud ja krigistas teine hambaid. Aga kui karvatuustakaid lendama hakkas oli asi selge. Millegipärast ei ehitanud seegi kord ta korralikku pesa. Pojad küll pesi puhtaks ja pani ühte hunnikusse aga lagedale kohale. Seekord sekkusin kohe, tegin ise pesa ja pistsin pojad sisse. Mamma käis see aeg väiksel jalatuskäigul. Tagasi tulles läks kohe pesale ja jäi sinna mõneks ajaks. Nähtavasti söötma. Nüüd mamma ise vist otsustanud dieedile jääda, sest jõusöödast eriliselt ei hooli, põhiliselt läheb hein ja loomulikult kui midagi head-paremat pakutakse, läheb seegi väga hästi peale. Kuna pesa oli sutsukene pealt lahti, siis sain ka klõpsu teha:

Pesakonnas 11 poega, üks oli veel aga see imetilluke, kes nähtavasti alaarenenud. Põhiliselt seekord siis mustad, paar tundusid kuidagi kahtlast värvi ja üksainus valge. Loodetavasti on küülikumamma seekord natukene targem ja meil läheb õnneks:)

Õlasall ja müts

Sai siis kätt proovitud ka, et kuidas siis on selle lõngaga heegeldada on. Nii valmisidki mu esimesed tööd.
Üks parajalt suur õlasall

ja õhuke kevadine müts.

Mida rohkem seda lõnga näppida, seda karvasemaks ta läheb. Ja muidugi siis kevadisel ajal jubedalt elektrit täis:) Aga loomulikult on neid kanda hästi soe, hoolimata sellest, et tegin nagu õhulised ja õhukesed.

Lõngad

Tegelikult juba üsna ammu on mul valminud mõned lõngad. Lihtsalt ei jõua mitte kuidagi kirjatööni. Alati tuleb midagi vahele. Aga siin nad siis on:

Hall lõng on selline säbruline ja pärit mustalt angooralt. Valge lõng o tehtud tegelikult sellisest ülemiekuvillast, mis ei ole päris titevill aga esimese klassi alla ka ei kvalifitseeru. Mulle oma tarbeks kõlbab küll.

Esimene läheb ikka aia taha:(

Natuke üle kuu tagasi sai emase angoora puur sahvrisse viidud ja küülik ära paaritatud. Möödunud nädalavahetusel läks siis asjaks. Pesa ehitamise proove oli juba pikalt tehtud aga siiski osutus meie esmakordne mamma totuks. Ei tahtnud teda segada, sest polnud aimu kuidas ta sellele reageerib aga kui ükskord piiluma läksin, oli juba hilja. oli teine oma pojad mööda puuri laiali jätnud ja need juba külma saanud. Ruumis küll vähemalt 15kraadi sooja aga puuril võrkpõhi. Ei jäänud muud üle kui pojad eemaldada. Selle käigus aga selgu, et ka pesasse oli kedagi pandud. Sinna esialgu näppe ei pistnud, sest kuhi ilusti liikus. Hiljem kontrollima minnes oli sealgi vaikseks jäänud ja mul ei andnud süda rahu ja kontrollisin. Seal ainult üksainuke ja see ka juba täiesti külm. Haarasin kähku rätiku, soojendasin ülesse, toppisin villa sisse ja hakkasin poega soojendama. Mõne minuti möödudes hakkas ikka elumärke andma, pistsin teise siis põue ja soojendasin niikaua, kuni temperatuur normaalseks muutus. Kuna ta ainus ellujäänu, siis pesas ta üksi sooja hoida ei suuda, nii saigi pesa alla sokutatud soendusmatt kõige madalamale temperatuurile. Sellega siis korras. Järgmise päeva õhtuks oli selge, et mamma poega ei sööda, sest pesa täiesti puutumatu ja poeg välja võttes nagu "silguniisk" ning otsis aktiivselt ringi roomates süüa. Sai siis ema pikali pandud ja sundtoitmist tehtud. Lausa silmnähtavalt pisike paisus. Järgmise hommiku kontrolli käigus nägi pisike ka paras pall välja ja mamma oli intstinktid lõpuks välja löönud. Nüüd käidi ikka pesa kontrollimas ja vahel sinna selline kuhi peale ehitatud. Teinekord tuuseldab ka heinad mööda puuri laiali, siis ma jälle käin neid seal sättimas. Olen endale juba mitu korda lubanud, et enam ei sekku aga ikka läheb süda härdaks. Ega ma tea, kas see õigegi on, võib-olla teen endale karuteene.
Üks õhtu aga ajas mees mu üles, et kuule, tule vaata. Ta oli poja kisa peale kohale jooksnud, mamma istus pesa peal ja poeg karjus. Meest vaatama ei lasknud, urises. Ju ta teda toitma läks. Eks ta lihtsalt natuke kohmakas ja meie hirmul suured silmad.
Nii me siis ootame ja vaatame, kas jääb pisike meiega. Järgmisel korral oleme ehk mammaga mõlemad natukene targemad ja läheb juba paremini.

Talvised tegemised:)

Talve tulekuga on rohkem aega jäänud käsitööga tegelemiseks. Õues lihtsalt peale lumerookimese praegu midagi muud teha ei saa. Remont majas on ka hetkel peatunud materjali puuduse tõttu ja palgi järele metsa minekuks pole veel aeg küps. Nii ma siis saangi oma asjade kallal nokitseda.
Lambavillaga ketramise olen selgeks saanud ja viimasel ajal pusingi angooravilla kallal. Algus, nagu ikka, oli raske, kuna vill on jube libe ja kippus minema lipsama aga nüüd pole enam viga. Natukene ühtlasemaks oleks ainult vaja lõng veel saada. Praegu harjutamiseks kasutan valgete  titevilla, mille korrutasin kokku endakedratud lambavillaga. Ühe väikse vihi pesin ka ära ja jõudsin järeldusele, et see töö nõuab ikka veel päris palju harjutamist. Lõng jäi kohati ikka väga ebaühtlaselt aga iseendale kudumiseks kõlbab ta küll:)
Vanad hasplid koukisin ka kuurialt välja aga need olid üsna palju kannatada saanud. Nüüd pean ootama, millal mehel aega need korda teha. Praegused vihid olengi küünarnuki abil valmis teinud.
Selline siis päris esimene töötulemus:

Jõulukingiks sain endale viltimiskunsti õpetava raamatu ja eks pean millalgi ka selle ära õppima. Sest tegelikult jääb alles päris palju sellist villa, mis ketruseks ei sobi ja minu mõte on ikka kõik võimalik maksimaalselt ära kasutada. Veel pole ma ka kätt proovida saanud koeravilla peal. Kord oli ka Keilas sellealane koolitus aga kuidagi ei raatsinud seda raha välja käija. Iseenesest oleks hea olnud, kui keegi asjatundlikum inimene oleks kommenteerinud mu oskusi ja suunanud paremuse poole.

Muutused.

Kuna mu seljaprobleemid on mind jällegi maha murdnud, siis üritan vähemalt kirjutamisega kasulik olla. Vahepeal on nii mõndagi muutunud. Mõni elanik on juurde tulnud ja ka lahkunud. Tegelikult juba sügisel tulid meile kaks ristandküülikut. Ei osanud algul nendega midagi pihtagi hakata. Olid teised vaktsineerimata, ei teadnud nende sünnikuupäevi, sugu ega esivanemaid. Hoidsin neid teistest lahus kuni sutsud tehtud ja nüüd nad lihtsalt on lastele tegelemiseks.  See nüüd sügisel tehtud pilt, nüüdseks nad tunduvalt suuremad ja pontsakamad:)


Detsembris sai ka Tartus küülikunäitusel käidud ja kuna hammas juba verel, tulime sealt tagasi oma tõu parima tiitli saanud hõbeküülikuga. Päev ise oli vägagi informatiivne ja kasulik. Mõni aeg hiljem leidsime talle ka paarilise. Nüüd tulem ainult õiget aega oodata, millal kosja saab minna:). Kevadel ootab meid igatahes ees suurem puuride ehitamine.

Kahjuks on aga meie juurest lahkunud parematele jahimaadele üks emane valge angoora. Arst arvas, et alajahtumise tagajärjel aga mina sellesse eriti ei usu, sest kõik vajalikud tingimused soojas olemiseks olid loodud. Siiski ei suuda enda süüdistamist lõpeta, et ma liiga hilja aru sain, et midagi viltu on või teisiti ei käitunud. Aga mis teha, ju pidi nii minema:(