Kolimine.

Lõpuks oleme jõudnud enne talve tulekut sinnamaani, et saan oma angoorad siseruumidesse kolida. Selle tarbeks sai meisterdatud ka neile uued puurid. Panin paika oma soovid, et edaspidi oleks võimalikult lihtne nendega toimetada. Materjalikulu on endiselt üsna suur ja nende meisterdamine jube aeganõudev aga üldiselt võin ma tulemusega rahule jääda. Siin kaks näidist:

 

.

Põhi on peenest võrgust ja hiljem, kui neil oma wc nurgad välja kujunenud, saab lisalaua panna, et neil mugavam oleks. Alla on meisterdatud väljakäiv sahtel, mis on lihtsasti tühjendatav ja pestav. Usteks kasutasime ära vanad järelejäänud kapiuksed. Puurid omavahel ühendasime lauaga, mis ühtlasi hoiab üleval söötmisvahes olevat heina. Samas on ta lihtsasti äravõetav, kui peaks olema vajadus puure transportita teise kohta. Tänu sahtlile saan ka nüüd puure üksteise peale paigutada ruumi kokkuhoiu mõttes. Pole ohtu et keegi kellelegi pähe laseks:P
 Lisaks sai iga jänes oma personaalse söögilaua:)

 

Nii et luksus missugune:)))
Söögilauale pean muidugi lisaks panema veel ühe klotsi, mis hoiaks kausse kinni aga samas oleks minu jaoks hõlpsasti avatav. Jänksid kipuvad neid mööda puuri laiali loopima ja nii läheb osa sööta ka raisku.

Igatahes näeb minu meelest päris hea välja. Aga jään teie, kallid lugejad, arvamusi, kommentaare ja ettepanekuid ootama.

Ketramine.

Olen juba tükk aega saanud kätt proovinud ketramisega. Angooravillaga ma esialgu ei alusta. Ostsin selle tarbeks Airi käest kraasitud lambavilla, et sellega harjutada. Algus oli ikka jube raske tulema. Ikka ja jälle kippus vill näppude vahelt minema või lõi liiga paljude keerdude tõttu katki. Päevake võttis aega, kuni vill ilusti jooksma hakkas. Seda küll väga ebaühtlase paksusega. Sai jälle vähemalt poolijagu ära kedratud. Viimaseks probleemiks olid siiski veel see, et keerde tuli liiga palju sisse ja poolil olid lausa lõngakrussid. Lahti enam neid harutada ei saanud ja peale korrutamist jäi lõng väga kange ja kare. Tulemusega ei saanud endiselt rahule jääda. Loomulikult pikendavad minu õpiperioodi ka väiksed põngerjad, kes pidevalt tähelepanu endale nõuavad:P
Igatahes nüüd olen jõudnud sellisele tasemele, et oskan õiget tempot tallamisel hoida ja enam-vähem ühtlase lõnga poolile saada:

Eks ta harjutamist tahab kindlasti veel ja enne ma vist angooravilla kätte ei võtagi kui sellega asi selge ja mina tulemusega rahule jään.
Lisaks muretsesesin veel endale ühe agrekaadi. Nimelt lõngapoolija:

Näeb välja nagu väike laste õmblusmasin:)
Aga muidu hea lihtne viis voki pool tühjaks vändata ja koheselt keraks. Hiljem on ka hea sellisest kerast lõnga korrutada. Eks edaspidi pean ikka oma majapidamisest hasplid ka üles otsima. Tean, et lammutamise käigus tulid nad pööningult välja ja ehk annab veel neid päästa ning korda teha.

Loodetavasti teeb harjutamine ikka meistriks ja suudan minagi ükskord kvaliteetset lõnga teha:)))

Vokk.

Nii, üritan nüüd ennast lõpuks käsile võtta ja vahelejäänud postitused ka ära teha:) Juba üsna tükk aega tagasi õnnestus mul tänu ühele lahkele naabriprouale endale vokk saada. Tuli nii kogematta jutuks, et tal neid lausa mitu tükki ja nii ma siis kauplesingi ühe endale. Kohale jõudis ta vahetult enne kuke järele sõitu ja sain koheselt voki kaasa haarates asjatundlikumal inimesel üle kontrollida, kas temast üldse asja saab. Olgugi, et igati niiskusest kinni paisunud ja räämas välimusega, sai selgeks, et täiesti töökorras. Välja nägi siis algselt selline:

 

 

Mõned tunnid küürimist hiljem ja peale õrna lakikihi kandmist oli juba väljanägemine hoopis teine.

Vokiratas küll viskab ja natukene see häirib aga pole hullu. Tallalaud sai ka naharibade ja kruvidega uuesti kinnitatud.
Nii et ei tasu ikka kõike vana minema visata. Mõni asi võib päris väärtuslikuks ja vajalikuks osutuda.

Kuna mulle kindlalt öeldi, et sellega saab kedrata, siis ei jäänud mul muud üle kui proovida ja harjutada. Pikemalt sellest mõnes järgmises postituses.

Tembutaja

Nüüdseks on mul see viga saanud Carmen juba mitu nädalat toas olnud. Algselt sai talle ju lihtsalt vana võrevoodi kokku pandud aga mida aeg edasi, seda rohkem ma seda täiustama olen pidanud. Viimasena sai ka pealt kinni pandud, sest meie preili avastas mingi hetk, et üle on ka võimalik hüpata. Muidu mul poleks midagi selle vastu, et ta toas ringi kalpsaks aga ei jõua tema järele koristada. Ei taha ta kuidagi selgeks saada, et hädal võiks ikka oma puuris edasi käija. Tegin selle jaoks eraldi sissepääsugi aga tolku ei midagi.
Pealegi muutus ta natuke liiga ülbeks. Tundus, et meie jääme juba talle ette:). Viimane piisk oli siis, kui mul üks öö enam magada ei lastud. Carmen leidis, et miks peaks tema põrandal magama ja puges mulle aga muudkui voodisse. Pidin teist mitmeid kordi öösel välja viskama. Lõpuks ta otsustas mul tüdruku kaissu minna. Hommikuks oli ta voodi jälgi täis. Jänksil nimelt ei ole ju võimalust ennast eriti pesta ja nii ta siis käis ja mäkerdas. Mõni aeg tagasi sai tal ka korra krae ära võetud, et seda puhastada ja ega jänes siis võimalust kasutamata jätnud ning kukkus oma haava sikutama. Rohkem ma seda viga enam ei tee. Praegu paraneb ta jõudsasti.
Nüüd ta vaeseke istub ma pesas ja üritab ennast välja kaevata. Vahest lasen ka ringi tatsama, sest ta on tõeliselt lahe, kui siin ringi toimetab. Ta on täiesti harjunud meie lärmi ja sehkendamistega. Maiuspala pakkudes haarab sellest ja pageb nurgataha järama.
Nii et kui teistel inimestel jalutab külalistele vastu kass või klähvides koerake, siis minul kalpsab vastu valge karvakera:)
Oma elu lihtsustamiseks sai Carmenile ka ostetud joogipudel, päevake õpetamist ja selgeks ta saigi sealt joomise. Eile jõudis kohale ka uus sööt, mida tahtsin. Selle näitajad on tunduvalt paremad eelmisest, kuigi jah, hind ka kallim. Kui oleks võimalik Tartusse ise järele minna, saaks muidugi odavamalt aga praegu mul ei tasu ainult sellepärast sõit ära. Koju tellides peaks aga suurema koguse võtma aga pole kindel, kas nad selle mul ära sööksid. Säilivusaeg on küll üllatavalt pikk, peaaegu aasta, aga kogus, mille peaksin tooma laskma on ka suur. Eks pean vist seni lihtsalt ära kannatama, kuni esimesed pesakonnad saan. Praegu tellin läbi loomakliiniku koti kaupa ja loomulikult võtavad nad sealt oma osa.
Loomakliinikust leidsin ka veel küülikusööda, mis hinna poolest on minu praegusest natukene kallim aga näitajad samad. Võrreldes lemmikloomapoodidega on ta aga suhteliselt soodne. Oleks varem teadnud, poleks pidanud Tallina loomapoode siin vahepeal läbi kammima, et kvaliteetset sööta leida.
Tänasest hakkan siis uut sööta neile toidu hulka vaikselt lisama ja vaatab, kuidas kulgeb. Eelmist mul ka veel järel aga selle söödan vist kanadele. Need harjunud igasuguseid asju sööma, vast ei tee see neile ka midagi hullu. Lihtsalt ära visata pole ka mõtet. Jänestele ka enam anda ei taha, sest loodan parema söödaga ikka villa kvaliteedi paranemisele:)

Kukk

Meie majja on tulnud üks igavesti vahva tegelane. Nimelt Braama kukk nimega Diesel. Nimi tuli eelmiselt omanikult kaasa ja mina seda muutma ei hakka. Minu kolmeaastase tütre jaoks on nimi küll raske hääldada ja nii kutsubki ta teda Kiki`ks. Tüdruk veedab muidugi nüüd suurema osa päevast õues. Õnneks kukepoiss tige ei ole ja lapsed võivad rahus nende keskel mängida. Kuna kanade aedik on jubedalt sopaseks läinud, liiguvad nad praegu vabalt mööda õue. Nii ma siis imetlengi oma uut iludust köögiaknast:)

 

 

 

 

 

Pildi kvaliteet just suurem asi ei ole ja mitte kuidagi ei anna välja seda, kui ilus ta tegelikult on.

 

Siin ta siis oma naiste keskel, kelledest ta on vähemalt kolm korda suurem:

 

 

 

 

Võrreldes kanadega näeb ta väga atraktiivne välja oma läikiva ja kirju sulestikuga ja karvaste jalgadega:) Ise on ta parajalt mehine, diskreetne ja stoilise rahuga. Jalutab uhkelt pika sammuga ja kasvatab kanu. Kui midagi ei meeldi, saavad nokaga. Mõni ülbik üritab ka vahel vastu hakata aga kuke võim käib ikka üle.

Loodetavasti tekib mul võimalus ristandtibusid järgmisel aastal saada, kes võiksid ka tõeliselt lahedad välja näha, iseasi kas mõni minu vabrikukanadest on nõus haudele hakkama. Võimalus on küll väike aga lootus sureb viimasena.

Igal juhul suured tänud Airi´le, kes oli nõus sellise laheda selli mulle loovutama:)

 

Ravitsemine

Pole nii ammu kirjutada saanud. Kõik sügisesed toimetused ja üks lõputu tunduv remont röövivad kogu aja. Aga vahepealsest siis niipalju, et pügamises on käinud mul kõik kolm jänest. Musta jänese vill on teinud väikese muutuse, mis mulle mitte sugugi ei meeldi. Tähendab, mul tuleb endiselt talle paremat sööta otsida. Võib-olla leidsin ka võimaluse, kust ja kuidas saada aga enne õhtut veel ei hõiska.
Nädal tagasi juhtus mul ka Carmeniga õnnetus. Esimene puur, mis me ehitasime oli halvasti planeeritud ja jänes suutis end seal vigastada. Ehmatus oli muidugi suur. Käisin kahel korral loomakliinikus. Esimesel päeval arsti ennast kohal ei olnud ja nii saigi teda ka  teisel päeval näitamas käidud. Ta oli endal lahti tõmmanud päris suure tüki nahka, lihahaava õnneks polnud. Nähtavasti oli ta päris palju ka ise pärast lakkumise käigus tükikesi ära nakitsenud. Nii saigi teda õmmeldud. Kuna nad on rahumeelsed loomad, sai asi aetud ilma narkoosita. Vahepeal küll natuke kaklesime aga ei midagi hullu. Esimesel päeval koju tulles oli ta pidevalt haava kallal tehes sellega endale pigem halba kui head. Tõmbas mõne niidigi lahti. Teisel päeval sai talle krae pandud.
Selline ta vaeseke mul siis nüüd välja näeb:

Nüüd ma siis tohterdan teda igapäevaselt. Terves majas hõljub ravimtaimede lõhn, mida ma talle rohuna peale piserdan. Lisaks on igapäevaselt ette nähtud ka süstid. Üldiselt tundub asi paranevat. Tema söögiisule see kuidagi mõjunud pole. Jootmas käin teda pidevalt, kuna oma ilusa kraega ei onnestust tal see ise kuidagi.

Sinna puuri ma teda enam tagasi panna ei julge, see läheb lammutamisele. Toas päris vabalt teda hoida ei saa, seetõttu paningi kokku ühe vana võrevoodi, millest sai tema pesa. On teine juba päris hästi harjunud kisa, trampimise ja lärmiga, mis meil pidevalt valitseb:)
Täna on Carmen avastanud, et oma hambaid saab voodi peal päris hästi teritada.  Pean selle tarbeks midagi välja mõtlema. Oma kraega on tal ka muidugi hädasin. üritades ennast pesta, tõstab ta jala aga samas lakub kraed:) Täitsa naljakas vaatepilt. Sama on ka enda kratsimisega.
Olen jällegi ühe kogemuse võrra rikkam aga ausaltöeldes selliseid kogemusi rohkem ei soovi!

Streik!

Nii, ajutiselt on minu söödaralli lõppenud. Eile sai toodud mitu kotti erinevaid lisandeid ja ka mingisegune täissööt. Viimase näitajatega ma päris rahul ei ole aga ajutiselt ajab ehk asja ära. Edaspidi pean ikkagist edasi tuhnima ja paremat lahendust otsima. Jänksid minuga aga ühel nõul ei ole. Mina oma aruga üritan neile kõike head ja paremat sööta aga nemad pole sellest just eriti vaimustuses. Nii ongi nad otsustanud streikima hakata. Söögi hulgast otsitakse vanad tuttavad asjad välja ja ülejäänu jäetakse järele(just see kõige kasulikum). Õhtul pakkusin ka neile vahelduseks ananassi, millepeale mulle selg keerati. Hommikuks oli õnneks enamik ikka ära söödud. Loodetavasti ei mõju järjekorde söödavahetus nende kõhukestele halvasti. Olen neid narrinud juba piisavalt kaua muutustega.
Eks näis, kaua nad siis valivad. Loodetavasti hakkavad ikka lähipäevil sööma.

Mis lahti???

Mul juhe juba jumala koos. Olen viimasel ajal tegelenud oma karvakeradele sööda otsimisega. Varasemalt oli alati loomapoest mul kindel söök võtta aga mingi kuu tagasi kadus minule sobilik variant müügilt. Leidsin siis teise, mis hinnalt enam-vähem sama ja näitajad isegi paremad eelmisest. Sai algselt mõned kilod võetud, et ei tea, kuidas jänesed sellele reageerivad. Õnneks mingeid kõhuprobleeme ei tekkinud ja läks neile päris hästi peale. Eelmisel nädalal sai siis jällegi söödarallile linna mindud ja sai kurbusega tõdetud, et nüüd pole enam kumbagi neist söötadest enam müügil ja seda mitte üheski loomapoes. Õnneks ma kõiki üksipulgi läbi käima ei pidanud, sai ühest esindusest kogu keti laoseisu teada aga sellegipoolest sai üsna palju ringi trambitud. Lõpuks käisin koduteel juba olles ka Hortesest läbi ning sealt ma jälle mingi uue variandi leidsin, millel valgu ja kiudainete sisaldus enam-vähem aga see-eest hind kolmekordne.:( Seal see ka loomulikult viimane kott. Niipalju sain ka teada, et ladu, mis lemmikloomapoode varustab on tühi ja ei tea, millal jälle saab. Nii et lootust selle peale eriti panna ei saa. Ühes poes pisteti mulle hamstritoit pihku ja öeldi, et võtke see, pidavat sama koostisega olema. No ei ole ikka küll!!! Igasugust nn. solki müüakse muidugi igalpool aga seda ma oma jänestele ka anda ei julge ja ega neil mingit kasutegurit ka pole. Nii et mis lahti on, et kvaliteetne küülikusööt poelettitelt kadunud on?
Nüüd siis istun arvutis silmad krõllis peas ja loen alternatiivsöötade koostisosi. Tean kindlalt, et Dimelal on seda, mida vajaksin. Pean mingipäev võtma kätte ja sealset klienditeendidust tüütama, sest pole aimugi, mis need söödad maksavad ja kuidas see tellimine neilt välja näeb. Teisena tunnen huvi Racingu söötade vastu aga pole suutnud leida kuskilt koostisosade infot. Nende lütserniga olen küll rahul. Nii et, nokk kinni, saba lahti ja vastupidi. Suure kotitäie suudavad nad mul küll juba ära süüa, sest praeguste arvutuste järgi läheb mul nende kolme peale 9kg sööta kuus. Päevas kahe söögikorra peale ühele jänesele 100g. On ikka parajad söödikud küll, ennast pole ollagi:) Aga parajateks karvapallideks  on nad muutunud juba küll. Kuu aja pärast ju jälle vaja neid pügada. Kui aega saan, lähen teen mõne klõpsu ka ja panen ülesse.

Uued elanikud.

   Nüüd jõudis kätte aeg, mil pidin järgi minema valgele emasele karvapallile:) Algselt oli plaanis võtta üks, kellele oli ka puur juba valmis ehitatud aga mis te arvate, mitmega ma tagasi tulin:)?

Zara



Carmen

   Jõudsin teepeal kahtlema hakata ja nii jõudiski mulle koju ühe asemel hoopiski kaks angoorat:))
Carmenile sai toas olev puur natukene ümber ehitatud ja õue viidud. Zarale oli juba koht Dingo kõrval valmis.
   Dingo oli alates uute kaaslaste saabumisest nagu duracelli jänes. Tegi kiiremaid ringe puuris ja kalpsas muudki riiulile ning sealt alla. Naljakas oli teist vaadata. Tüdrukud aga ei näidanud vähimatki huvi tema vastu välja.
Nüüd ma siis istun aeg-ajalt õues ja jälgin nende tegemisi. Mees naerab mind, et nagu kinos oleks. Küsis korra, et kus pult on, vahetaks vahepeal kanalit ka:)))))
   Esimesel päeval nad eriti söögist huvitatud polnud, nüüd hakkab asi juba paranema. Hommikul, kui mind tulemas näevad, ajavad ennast puurinajale püsti. Enam ei jookse minu eest puuri nurka kössutama ka. Mees ükspäev pakkus käest võilillelehte Zarale. Too haaras selle käppade ja hammastega järsul enda kätte ja kukkus urisedes sööma. Ei tasu ikka igaühel näppima minna:)
   Praegu olen igatahes tehtud otsusega rahul.

Heinategu.

   Sellel aastal tuli siis ka heinategu ette võtta. Algselt oli plaanis vanarahvakombel, ikka vikatiga väke nurk põllult maha niita. Õnneks jõudsin ära oodata, kui naaberpõldudele niiduk tuli ja paari õlle eest oli ta nõus kogu meie põllul heina maha tõmbama. Seekord läks siis lihtsalt. Paar päeva näitas ka ilusat ilma aga laupäeva õhtul sai mu hein korralikult läbi pestud äiksevihma poolt:( Nii ma siis aga muudkui käisin ja kaarutasin rehaga, et ta võimalikult kiirelt ära kuivaks, sest ilmateade ei olnud üldse minu poolt. Eile oli aga ideaalne heinailm. Hommikul vara käisin tegin veel ühe ringi rehaga ja õhtupoole sai juba vajaminev kogus lakka tassitud. Tegelikult rohkemgi. Kuna meil ühtegi agrekaati pole, millega vedada ja aiakäruga tundus ka suht mõtetu seda asja ajada, siis sai võetud üks vana, suur voodikate. Selle laotasime põllul laiali, ladusime hunniku peale, nurkadest kinni ja selga. Põld mul kohe õue kõrval, nii et pikka maad tassida polnud ja kohe lakka. Läks üsna libedalt:)
   Mees heietab mõtet, et tema tahaks lihajäneseid ka võtta. Ma olen küll öelnud, et siis hakkab ka päris suur vastutus tema õlule langema, sest peale söötmise ja kasimise pole ma nõus rohkem nendega tegelema, aga see ei paista teda heidutavat. Minule nimelt on looma kasvatamine liha eesmärgil natuke vastumeelne. Eks loomulikult harjub inimene kõigega aga eks näis, mis tulevik toob. Igatahes tagavara on heina näol olemas. Loomulikult jäi põllule päris palju maha ka aga mul endale pole rohkem mõtet tuua aga samas natukene kahju vedelema jätta. Varsti peaks kõrvalpõldudele rullija tulema ja ei teagi, kas peaks minema kauplema, et rulliks meil ka kokku. Endale ma seda ei tahaks sellegipoolest. Vaevalt , et keegi ühe rulli ostmisest ka huvitatud oleks, sest ei usu, et sealt rohkemat tuleks. Minu silm võib muidugi ka petlik olla.
   Igatahes olen rahul, et minul selleks aastaks hein olemas ja üldkokkuvõttes tuli teine päris hea:)

Uuele ruumi tehes.

Sai tehtud siis üks kõva tööpäev. Kuna käes on heinateo aeg, siis oli vaja lakapealne kõigepealt vanast sodist tühjaks teha. Ei mäletagi, mis ajast see juba seal olnud. Esialgu tundus, et polegi teist seal eriti palju ja ah, et ma viskan siva tühjaks aga lõpptulemusena kulus mul selleks pool päeva:).

Lastel oli muidugi lõbu laialt. Nemad trallisid nii kuis jaksasid hunniku otsas. Hein ise aga oli tõeliselt jube, seda ei julgeks ühelegi loomale ninaette pista.

Õhtupoole, koos abiväega, sai see ka õuepealt ära tassitud. Üksinda aiakäruga oleks vist teda nädal aega vedanud. Selline lootusetu tunne tekkis aga nüüd õnneks plats puhas:)

Täna siis passin ja ootan, mis see ilm teeb. Kas peab niipalju, et niiduk meiegi põllulapile jõuaks, või mitte. Kõrs on õnneks veel roheline ja ilus aga mitte kauaks. Hakkab vägisi asi hiljapeale jääma.



Pügamine

Nii, täna siis sain oma esimesed ristsed. Aega võttis see mul natuke üle kahe tunni. Vahepeal sai lühike paus ka peetud. Seljapealt oli muidugi kõige lihtsam pügada, kõhualune oli aga suurem probleem ja võttis kauem aega. Vahepeal palusin vanema lapsegi appi, kuna Dingo ei tahtnud mitte sugugi selili püsida. Hea vähemalt, et ma tal küüned enne ära lõikasin:) Sõjahaavu saime muidugi mõlemad aga õnneks ei midagi hullu. Korra löödi hambatki mulle kätte, rohkem ma neid talle ninaette ei jätnud:)
Selline ta siis enne:

ja selline nüüd:

Näeb teine üsna ketsakas välja. Hommikul veel imestasin, kuidas ta läbi lapse turvavõre  teise tuppa lipsas aga tegelikult ta ongi nii väike, lihtsalt seljas olev vill jätab temast suure mulje.
Lõikuse käigus tuli ka üks armas must laiguke seljapealt välja.
Kääridega ümberkäimist tuleb muidugi palju harjutada. Lõikus on suhteliselt ebaühtlane ja aeglane. Loodetavasti läheb järgmisel korral juba kiiremini ning paremini.
Villakogust ma veel kaalunud pole aga mõnusalt pehme on teine küll. Usun, et suutsin enam-vähem esimese sordi villa teisest eraldada ka aga eks kogemused ja teadlikkus tulevad ajapikku.
Need siis minu villakastid:

On teistel lausa silmaga nähtav värvuse erinevus. Lisaks muidugi pikkuse ja kvaliteedi vahe. Esimese kastis olevat peaks saama kedrata(eks nüüd pean seda õppima hakkama). Teises olev vill sobib viltimiseks.

Põhiline on aga see, et ma sain hakkama!!!

Uus pesa

Esimene puur sai Dingole kokku väänatud puhtalt traadist. Tuppa see esialgu sobis, kuid pikemas plaanis ei olnud otstarbekas. Nii saigi nädalavahetusel talle uus ehitatud.

Eesmärgiks oli, et puuri oleks lihtne puhastada, tal oleks seal piisavalt ruumi, heina jaoks söötmisvahe, et ta ei saaks seda endale niipalju alla tõmmata ja aeroobikatundideks riiul Dingole:) Tulevikule mõeldes sai kohe kaks tükki korraga tehtud.
Sellegipoolest on veel sellel puudujääke, mida peab hilisemate ehituste korral korrigeerima. Puuriuks peaks asetsema esiosas, mis hetkel on küljepeal, all olema puhastatav sahtel ja söötmisvahe heina jaoks natukene kitsam. Materjali osas oleks vaja ka natukene teistsuguseid valikuid teha. See sai põhimõtteliselt prussijääkidest kokku löödud, muidu nii suurt materjali poleks vaja kasutadagi. Aga muidu tundub päris hea algajate kohta.

Dingo muidugi pelgas algul seda võrgupeal käimist ja kui riiuli avastas, siis ülejäänud õhtuks ta sellele istuma jäigi. Mulle avaldati arvamust selle kohta, et kas mina ise näiteks julgeksin Tallinna Teletornis põrandaaknale astuda. Võtab mõtlema....:)
 Hommikul söötma minnes tõstsin teise alla ja peale seda juba kapsab edasi tagasi ning tunneb end koduselt. Paistab, et sai oma kõrgusekartusest üle.

Elust-olust

   Nüüdseks on Dingo meie juures olnud juba üle paari nädala. Olude sunnil olen pidanud teda harjutama uue söödaga. Kuna ma esialgu olen võimeline endale ainult paar jänest võtma, siis neile harjumuspärast sööta pole mõtet mul neile osta, kuna see lihtsalt aeguks mul käes. Nii ma olengi siis talle loomapoest süüa ostnud. See pole küll talle päris õige ja on kallis aga midagi pole teha. Poes tekitas aga muidugi segadust see, et teenendaja polnud enne sellisest elukast midagi kuulnud. Küll ta pakkus välja, et kas tegemist on kääbusjänese või lihajänesega. Tegelikult mitte kumbakagi. Nimelt sellisele villaloomale neil spetsiaalselt toitu pakkuda polegi. Mina valisin sööda kiudainesisalduse rohkuse järgi välja ja selle puudujääva osa saan muid asju lisades.
   Dingo arvamus uuest söögist on muidugi päris hea. Esialgu lisasin vaid mõned terad uuemat, päev-päevalt kogust suurendades. Loomulikult sobrati kõigepealt see välja ja hiljem kui muud üle ei jäänud söödi ka ülejäänu ära. Kauss viimaste kaerateradega keerati aga alati hommikupoole ööd kummuli. Neid enam ei tahetud. Kuna ta on mul veel toas, siis esimesel korral ehmatasin selle jubeda kolina peale ülesse. Ta nimel nügib oma kaussi ninaga ja kui muidu ei saa, siis võtab hammastega kinni ja raputab aga kuna kauss on puuri küljes kinni ja see tal hästi ei taha õnnestuda, on kolin hirmus:). Sedasama armastab ta teha ka joogitopsiga. Huvitav, kas see on mulle märguanne, et tahaks uut?
   Lähiajal peaks talle ka välipuuri valmis ehitama. Praegu toas olev puur on kokku väänatud puhtalt võrgust ja seda nagu õue lihtsalt viia ei tahaks. Õue, aida seinapeale, kinnitamiseks aga ta liialt nõrk ja nii mõtlengi ehitada veel ühe puuri. Talvekorteriga läheb natsa kauem aega. Muidu pole mul midagi selle vastu, kui ta toas edasi oleks, aga hetkel tema käsutuses olevas ruumis oleks vaja remonti tegema hakata ja vaevalt talle siis seal enam meeldiks.
   See kuu peaks talle tulema ka lumivalge seltsiline. Siis pole tal enam igav. Loodetavasti õnnestub mul ka järgmine aasta mõni pesakond saada. Praegu on emane selleks veel liialt noor.
   Igatahes olen hetkel rahul oma valikuga. Need jänesed on ühed igavesti vahvad karvakerad. Lausa stressi maandav on temaga tegelemine. Ta on lihtsalt nii pehme ja mõnus:). Ei tea, kas ma siis ka nii enam mõtlen, kui farm suurenema hakkab aga noh, eks elu näitab. Millegagi peab ju inimene tegelema.

Esimesed sammud

   Olen pikemat aega otsinud väljundit, millega tegelema hakata. Nokitsenud nii üht koma teist tehagi aga eriti kaugele omadega jõudnud pole. Aga nüüd, mil olen kolinud päris maale oma majja, on mõtted ikka liikunud aina rohkem selles suunas, et peaks ka mõne loomad võtma.
   Umbes pool aastat  tagasi nägin saatelõiku, kus näidati angooraküülikuid. Loomulikult meeldisid nad mulle väga ja isekeskis mõtlesin, et nemad oleks tõesti need, kellega tegeleda tahaksin. Toona see mõte sinnapaika  jäigi. Nüüd olen aga tõsiselt teema üles võtnud ja ka ühe imearmsa ja pehme loomakese omale koju toonud. Saage tuttavaks, tema on Dingo, puhtatõuline angoora:

    Mind ootab küll ees paljude uute asjade õppimine aga ma arvan, et kui inimene piisavalt tahab, saab ta kõigega hakkama.
   Mõne nädala pärast on Dingol pügamisaeg käes, kus tema oma pehmest kasukast vabaneb ja mina pean ketrama õppima. Tema villast kedratud lõng tuleb hästi pehme ja siidine ning on kordades soojem lambavillalõngast.
   Kui ma piisavalt juba harjutanud olen, tekidan siia blogisse ka müüginurga, kust igaüks omale meelepäraseid asju saab soetada.